Alustaks kõigepealt disclaimeriga, et mina olen skeptiline igasuguste dieetide suhtes, mis lubavad süüa ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Praktika näitab, et sääraseid dieete on reklaamitud küll kõvasti, kuid reaalselt ei paista nad töötavat. Kõige “lihtsam” võimalus on muidugi vähem süüa ja rohkem liikuda, kuid arvestades paljude tänapäeva inimeste päevaplaane võib see suhteliselt raske olla. Päev otsa kontoris ära istunud ei viitsi mina küll pärast suurt midagi teha. Samas süüa tahaks. Ja kaalujälgijatele omaselt punkte/kaloreid arvestada võib natuke koormav olla.
Selle asemel, et kontrollida kui palju süüa võib ju kontrollida mida süüa. Atkinsi dieet töötab just nõndaviisi. Sööd väga ühekülgset toitu ja keha hakkab vanu rasvu põletama. Atkinsi dieeti on tabanud aga kriitika. Mõned väidavad, et tegu on lausa tervisele kahjuliku dieediga.
California ülikooli psühholoogia eriala professor Seth Roberts eksperimenteeris iseenda peal pikalt-laialt otsides põhjust meie söögiisule. Eksperimentide tulemuseks tekkis tal teooria, mis kõlaks umbes nõnda:
Meie ainevahetus arenes välja juba kiviajal. Tol ajajärgul oli periooditi rohkem toitu. Mõnikord pidi pikalt nälgima, mõnikord oli toitu liiga palju. Inimese keha kohanes selle teadmisega nõndaviisi, et hakkas rohkem toitu nõudma sel ajal kui seda rohkem oli, et saaks tagavarasid mustadeks päevadeks. Kui toitu oli vähem, siis nõudis ka keha vähem.
Tänapäeval on arenenud riikides toitu pidevalt liiga palju, samas pole meie keha sellega veel harjunud ja nõuab järjest enam ja enam, et “mustadeks päevadeks” varusid koguda.
Seth Roberts’i sõnul tuleb meie pidev toiduvajadus sellest, et keha seostab kaloreid maitsega. Keha vajab kaloreid ning meil on tekkinud psühholoogiline seos maitse ning kalorite vahel. Roberts’i sõnul tuleb see seos lõhkuda, et keha ei nõuaks enam niivõrd palju toitu vaid oleks rahul ka väiksema kaaluga.
Selle maitse ning kalorite seose lõhkumiseks pakub Seth Roberts välja järgmised kolm põhimõtet:
- Tarvitage kaloreid, mis ei oma erilist maitset.
- Tarvitage kaloreid, millel on uudne ja harjumatu maitse.
- Tarvitage kaloreid, millest keha saab teada alles hiljem, et maitsele ei järgneks koheselt kalorite imendumine.
Teist lähenemist proovis Roberts reisil Prantsusmaale, kus ta tarbis jooki ja toitu, mida ta varem polnud saanud ning kaotas seejärel veidi oma kaalus. Kolmandaga juhtus sama lugu, kui ta sõi toitu, mis imendus kehasse alles seedesüsteemi lõpuosas.
Roberts proovis kõige esimest lähenemist süües kõigepealt töötlemata toitu. Kõike magedat ja toorest ja maitsetut. See aitas samuti kaasa kaalu langetamisele. Maitseta asjade tarbimisel jõi ta vahepeal ka 3-5 liitrit vett ning kaal samuti langes, kuid tema jaoks mitte piisavalt.
Lõpuks leidis ta parima lahenduse. Iga päev tuleb manustada rohkelt maitsetuid kaloreid. Seda võib teha ühel kahest meetodist:
- Juues iga päev natuke maitsetut õli.
- Juues iga päev natuke vee sees lahustatud suhkrut.
Nõnda saab keha kalorid kiirelt kätte, kuid ei seosta neid enam maitsega. Tulemuseks on pideva söögivajaduse kadumine. Ja see ongi Shangri-La dieedi põhimõte.
Pikemalt kirjutab professor Seth Robertson oma dieedist ning sellest kuidas seda dieeti igale inimesele eraldi kohendada oma raamatus The Shangri-La Diet: The No Hunger Eat Anything Weight-loss Plan, mis on loomulikult saadaval meie raamatupoest.
Kui kaal on mureks, kaloreid ei viitsi lugeda, Atkinsi ühekülgsus ei sobi, tohutul hulgal vett iga päev ei taha juua ning pidev puuviljade järamine ka eriti ei kõlba, siis miks mitte proovida?
Lisalugemist: Aaron Swartz’i kogemused Shangri-La dieediga, Kathy Sierra kogemused O’Reilly ajuhäkkimise blogilt, CalorieLab’i Stephen R. Marsh’i raamatuarvustus.
Kuuldavasti soovitavad seda dieeti ka raamatu Freakonomics autorid.