Alustaks kõigepealt disclaimeriga, et mina olen skeptiline igasuguste dieetide suhtes, mis lubavad süüa ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Praktika näitab, et sääraseid dieete on reklaamitud küll kõvasti, kuid reaalselt ei paista nad töötavat. Kõige “lihtsam” võimalus on muidugi vähem süüa ja rohkem liikuda, kuid arvestades paljude tänapäeva inimeste päevaplaane võib see suhteliselt raske olla. Päev otsa kontoris ära istunud ei viitsi mina küll pärast suurt midagi teha. Samas süüa tahaks. Ja kaalujälgijatele omaselt punkte/kaloreid arvestada võib natuke koormav olla.
Selle asemel, et kontrollida kui palju süüa võib ju kontrollida mida süüa. Atkinsi dieet töötab just nõndaviisi. Sööd väga ühekülgset toitu ja keha hakkab vanu rasvu põletama. Atkinsi dieeti on tabanud aga kriitika. Mõned väidavad, et tegu on lausa tervisele kahjuliku dieediga.
California ülikooli psühholoogia eriala professor Seth Roberts eksperimenteeris iseenda peal pikalt-laialt otsides põhjust meie söögiisule. Eksperimentide tulemuseks tekkis tal teooria, mis kõlaks umbes nõnda:
Meie ainevahetus arenes välja juba kiviajal. Tol ajajärgul oli periooditi rohkem toitu. Mõnikord pidi pikalt nälgima, mõnikord oli toitu liiga palju. Inimese keha kohanes selle teadmisega nõndaviisi, et hakkas rohkem toitu nõudma sel ajal kui seda rohkem oli, et saaks tagavarasid mustadeks päevadeks. Kui toitu oli vähem, siis nõudis ka keha vähem.
Tänapäeval on arenenud riikides toitu pidevalt liiga palju, samas pole meie keha sellega veel harjunud ja nõuab järjest enam ja enam, et “mustadeks päevadeks” varusid koguda.
Seth Roberts’i sõnul tuleb meie pidev toiduvajadus sellest, et keha seostab kaloreid maitsega. Keha vajab kaloreid ning meil on tekkinud psühholoogiline seos maitse ning kalorite vahel. Roberts’i sõnul tuleb see seos lõhkuda, et keha ei nõuaks enam niivõrd palju toitu vaid oleks rahul ka väiksema kaaluga.
Selle maitse ning kalorite seose lõhkumiseks pakub Seth Roberts välja järgmised kolm põhimõtet:
- Tarvitage kaloreid, mis ei oma erilist maitset.
- Tarvitage kaloreid, millel on uudne ja harjumatu maitse.
- Tarvitage kaloreid, millest keha saab teada alles hiljem, et maitsele ei järgneks koheselt kalorite imendumine.
Teist lähenemist proovis Roberts reisil Prantsusmaale, kus ta tarbis jooki ja toitu, mida ta varem polnud saanud ning kaotas seejärel veidi oma kaalus. Kolmandaga juhtus sama lugu, kui ta sõi toitu, mis imendus kehasse alles seedesüsteemi lõpuosas.
Roberts proovis kõige esimest lähenemist süües kõigepealt töötlemata toitu. Kõike magedat ja toorest ja maitsetut. See aitas samuti kaasa kaalu langetamisele. Maitseta asjade tarbimisel jõi ta vahepeal ka 3-5 liitrit vett ning kaal samuti langes, kuid tema jaoks mitte piisavalt.
Lõpuks leidis ta parima lahenduse. Iga päev tuleb manustada rohkelt maitsetuid kaloreid. Seda võib teha ühel kahest meetodist:
- Juues iga päev natuke maitsetut õli.
- Juues iga päev natuke vee sees lahustatud suhkrut.
Nõnda saab keha kalorid kiirelt kätte, kuid ei seosta neid enam maitsega. Tulemuseks on pideva söögivajaduse kadumine. Ja see ongi Shangri-La dieedi põhimõte.
Pikemalt kirjutab professor Seth Robertson oma dieedist ning sellest kuidas seda dieeti igale inimesele eraldi kohendada oma raamatus The Shangri-La Diet: The No Hunger Eat Anything Weight-loss Plan, mis on loomulikult saadaval meie raamatupoest.
Kui kaal on mureks, kaloreid ei viitsi lugeda, Atkinsi ühekülgsus ei sobi, tohutul hulgal vett iga päev ei taha juua ning pidev puuviljade järamine ka eriti ei kõlba, siis miks mitte proovida?
Lisalugemist: Aaron Swartz’i kogemused Shangri-La dieediga, Kathy Sierra kogemused O’Reilly ajuhäkkimise blogilt, CalorieLab’i Stephen R. Marsh’i raamatuarvustus.
Kuuldavasti soovitavad seda dieeti ka raamatu Freakonomics autorid.
[...] KrisoBlog kirjutab (okei, mina kirjutan KrisoBlogil) uuest dieedist. Nimeks siis “Shangri-La Dieet” ja tundub suhtkoht huvitav. Vähemalt rahvas tundub veebis kiitvat seda. Kliki ja loe lähemalt. [...]
Lühidalt, et kuna sööd mittemaitsvat sööki, siis ei taha enam nii palju süüa?
lahustatud suhkru ja õli jätaks parem välja.
Väk-väk… Maitsetu toit!? Kuhu siis nauding jääb? —- Muideks, “disclaimer” on eesti keeles “õiendus”.
No tegelikult hoopis nii, et kui tarvitad maitsetuid kaloreid, siis kaob link maitse ning kalorite vahel keha jaoks ära. Sellest ka vajadus lahustatud suhkru / õli tarvis
Aga kui paljus vees seda suhkrut lahustama peab ?
Selle saad raamatust teada
Raske uskuda, et siuke asi mõjuda võiks. Äkki tulevad hoopis meeletud lisakilod selles suhkruvee joomisest?
Arvestades vee ja suhkru koguseid, siis ma tõsiselt kahtlen selles
ok, aga kui see nii super dieet on, siis miks pole sellest kuskil mujal juttu, kui ainult siin ja miks siis juba pool maailma paksudest peenikesed ei ole ? Tundub kuidagi väga kummaline. Ja kuna Sa nagunii palka saad selle eest, et seda raamatud promoda, siis ma Sinu asemel ka ainult kiidaks seda.
Ma ei väidagi, et ta superdieet on
Tegu on uue asjaga. Üks inimene leiutas, kirjutas selle kohta raamatu. Mõned inimesed on proovinud. Suurem osa neist räägib, et tulemused on olemas. Mõned räägivad, et nad ei viitsi iga päev seda kalorilahust juua ja jätavad asja katki.
Miks on see erinev teistest dieetidest? Sest tegu on psühholoogi poolt koostatud teadusliku teooriaga dieediga.
Mitteteaduslik dieet kõlab umbes nii: söö seda ja seda ja nii palju, siis kaal väheneb.
Teaduslik dieet aga nii: teadlasel tekkis hüpotees selle kohta, miks meie söögiisu vahel niivõrd suur on. Teadlane mõtles välja eksperimendi hüpoteesi kontrollimiseks. Eksperiment kinnitas hüpoteesi. Teadlane koostas mingi dokumendi (tavaliselt uurimistöö, antud juhul raamatu) kus ta kirjeldab oma hüpoteesi ja eksperimenti ning teised teadlased ümber maakera üritavad kõigepealt tema eksperimenti korrata ja seejärel mõtlevad tema hüpoteesi testimiseks teisi eksperimente välja kuni dieediteooria toimimine on teaduslik fakt. (Ja see oli “teadusliku meetodi” kirjeldus.)
Mitteteaduslikud dieedid on samal pulgal igasuguse soolapuhumisega. Võivad töötada ja mõned inimesed ka kinnitavad, et töötab, aga dieedi toime on siiski teaduslikult testimata.
Shangri-La dieedi puhul on tegu teadusliku dieediga. Selle testimine on hetkel nii kaugel, et laborites üle maailma üritavad teised teadlased suurte inimgruppide peal Dr. Seth Roberts’i katseid korrata.
Miks mujal sellest ei kirjutata? Kardan, et kuna raamat pole veel eesti keeles ilmunud. Minu teada pole plaanis teda kellegil tõlkida ka.
Ja ma võin siin blogimise eest ka palka saada, aga promotööks seda nimetada eriti ei saa. Esitan lihtsalt fakte ja vahel muljeid, tavaliselt mitme tunni põhjaliku uurimise tulemusena kogunenud fakte — lugeja ise otsustagu kas ja mida ta ostab
P.S: Internet on suur ja lai ja alati on võimalus otsida näiteks Google’iga mida teised inimesed kirjutavad Shangri-La dieedi kohta.
Kas see on siis nii, et kui ma igapäev hakkaksin suhkruvett jooma, siis kilod hakkavad langema?
Suhkruvesi omab psühholoogilist effekti. Mõte on selles, et sa tarbid iga päev hunniku maitsetuid kaloreid ja sinu aju veidi aja pärast ei seosta enam maitset kaloritega.
Tulemuseks on see, et isu väheneb ja sööd vähem ilma et tunneksid igatsust koogikeste järgi