Fedora (Red Hat linuxi tasuta versioon) on üks populaarsemaid linux variante (vaata Fedora Project). Kui soovite põhjalikku ülevaadet kõigist Fedora ning üldisemalt ka linuxi administreerimisega seotud aspektidest, siis see raamat sobib selleks suurepäraselt.
Raamat sobib ning algusest lõpuni lugemiseks kui ka konkreetsetesse probleemidesse süvenemiseks.
Raamat kirjastuse John Wiley & Sons tuntud “Bible” sarjast.
Võiks arvata, et raamat sisaldab põhjakikku ülevaadet igast Ajax’iga seotud aspektist, kuid nii see siiski ei ole. Raamat algab paljutõotavalt Ajaxi algtõdede tutvustamisega, kuid järgnevad peatükid tegelevad põhiliselt PHP, JavaSripti jt põhitõdede tutvustamisega. Samuti toodud programminäited liialt kordavad üksteist, mistõttu oleks saanud raamatu mahtu vabalt poole võrra vähendada, ilma et sisu poolest midagi kaotsi oleks läinud.
Samas kui Ajaxi, PHP või JavaScriptiga varem eriti kokku pole puutunud, siis sobib raamat sissejuhatusena väga hästi.
Barbareid mäletate? Kunagi ammu-ammu kimbutasid nad pidevalt roomlasi. Lõpuks õnnestus barbaritel Rooma riik maha murda ja algas pikk ja pime keskaeg. Valgust nägime alles siis, kui renessansiajastul Rooma õpetusi taas uurima hakati. Tuttav lugu? Noh, ega seal suurt tõde tegelikult pole.
Või vähemalt nii väidab Terry Jones oma raamatus Barbarians. Probleem olevat selles, et roomlased olid ainukesed piisavalt edevad inimesed, et oma ajalugu ja suurte juhtide tegemisi üles kirjutada. Samas, “barbaritest” keldid näiteks ehitasid teid sajandeid enne roomlasi ja kasutasid sõjas vankreid enne roomlasi (roomlaste suureks üllatuseks!) ja neil olid paremad sõjariistad ja põlluharimise vahendid jne. Roomlaste eeliseks oli lihtsalt esimene elukutseline sõjavägi.
Autor Terry Jones on siinmail tuntud enim vast Monty Pythoni liikmena. Samas on tegu ka kirjaniku ja ajaloolasega. Barbarians’i kirjutas ta samanimelise BBC ajaloosarja kõrvale lahkamaks Rooma müüti.
Raamat on saadaval ka meie raamatupoest.
Lisalugemist: The Times’i artikkel “Decline and fall of the Roman myth”, BBC artikkel Terry Jones’i kui ajaloolase kohta.
Väikses Itaalia linnakeses nimega Ceccano panid kaks linnavolikogu liiget hiljuti Dan Brown’i Da Vinci Code’i põlema. Linlased ise karjusid selle peale roppusi ning pildusid raamatupõletajatest linnaisasid tomatitega.
Linnaisade endi arvates solvab raamat Jeesust ja nende religioosseid vaateid. Linnapea, kes põletamise ajal oli ametis abielutseremoonia korraldamisega kommenteeris hiljem, et tegu oli kahetsusväärse juhtumiga.
Hiljuti kinodesse jõudnud Da Vinci Code’i ekraniseering on kriitikute poolt saanud peaaegu ühehäälselt negatiivse hinnangu. Cannes’i filmifestivalil esimest korda päevavalgust näinud filmi kohta kirjutab Yahoo News:
The Cannes audience clearly grew restless as the movie dragged on to two and a half hours and spun a long sequence of anticlimactic revelations.
“I kept thinking of the Energizer Bunny, because it kept going and going and going, and not in a good way,” said James Rocchi, a film critic for CBS 5 television in San Francisco and the online outlet Cinematical. “Ron Howard makes handsome films. He doesn’t make bad ones, but he doesn’t make great ones.”
One especially melodramatic line uttered by Hanks drew prolonged laughter and some catcalls, and the audience continued to titter for much of the film’s remainder.
Some people walked out during the movie’s closing minutes, though there were fewer departures than many Cannes movies provoke among harsh critics. When the credits rolled, there were a few whistles and hisses, and there was none of the scattered applause even bad movies sometimes receive at Cannes.
Paljudelt kristlastelt negatiivse hinnangu saanud filmi kohta küsiti hiljuti filmitegijatelt, et kas mitte ei peaks filmil olema alguses märge, et tegu on väljamõeldisega. Näitleja Ian McKellan vastas selle peale, et siis peaks ka Piiblil säärane märge olema.
Filmi ma pole veel näinud, kuid raamat mulle meeldis. Raamat olemas ka meie raamatupoes.
Lisaks ajaveebi pidamisele tegelen ma siin Krisostomuses ka programmeerimisega. Oli siuke huvitav mõte, et teeks näiteks RSS feedi kus oleks viimati välja lastud raamatud näha. Saaksid inimesed vaadata millal ja kus mida välja antakse. Äkki leiavad midagi huvitavat ka.
Noh, tuli välja, et nii lihtsalt see siiski ei lahendu.
Ingliskeelseid raamatuid hetkel andmebaasis: 5,482,506
Ainult täna ja ainult USAs ja ainult ingliskeelseid raamatuid on ilmunud: 979
Viimase 7 päeva jooksul on ainult USAs ja ainult ingliskeelseid raamatuid ilmunud: 3840
Tundub, et täna on eriti viljakas päev raamatute seisukohalt.
Kategoorias Role-playing & war games on kuni nädala lõpuni (21. maini) kõik hinnad 10% alla lastud.
Kuna raamatuid seal kategoorias on tohutult, siis vast kõige lihtsam viis midagi üles leida on põhjalik otsing.
Kui hinnad ikkagi liiga soolased tunduvad, siis kirjutage kriso@kriso.ee ning me võime otsida odavama, kasutatud, aga heas korras raamatu.
Igasugused lisaküsimused on oodatud kas elver@kriso.ee või siia kommentaaridena või siia dragon.ee foorumiteemasse.
Selle aasta Nebula auhinnad on välja jagatud parimatele ulmejuttudele. Tegu iga-aastase kirjanike endi poolt välja antava ulme- ja fantaasiakirjanduse auhindadega.
Auhinda jagatakse neljas pluss ühes pluss ühes kategoorias vastavalt žanrile ja teose pikkusele. Kategooriateks on:
Järgnev on nimekiri aastal 2006 auhinna saanud ja auhindadele pretendeerinud teostest.
Novel
Novella
Novelette
Short story
Script
Andre Norton Award
Kasutatud allikad ja lisalugemist: Locus Online’i artikkel sellel aastal võitnute kohta, Locus Online’i artikkel sellel aastal auhinnale esitatute kohta, Wikipedia: Nebula Award, pikem arutelu Slashdotis.
Scott Adams on tuntud enamasti oma Dilberti koomiksi poolest, mida ta on juba kõvasti üle 15 aasta kirjutanud ja joonistanud. Endalegi üllatuseks leidsin ma eile veel ühe Scott Adams’i raamatu. Üllatav oli seejuures, et tegu polnud ei huumori ega koomiksiga, vaid kvaliteetse filosoofilise teooriaga.
Raamatu nimi on God’s Debris. Scott Adams ise on öelnud, et seda raamatut oli väga raske müüa. Tegu ei ole päriselt fictioni ega non-fictioniga — tegelased ei eksisteeri reaalselt, kuid nende ideed ja mõtted on sellised, mis võivad paljude inimeste mõttemaailma mõjutada.
Ise ma liigitaks selle filosoofia alla. Näiteks Nietzsche Thus Spoke Zarathustra või Platoni dialoogide või Pirsig’i Zen and the art of Motorcycle Maintenance kõrvale. Seda kindlasti vormilt, kuid võibolla mitte veel tähtsuselt.
Millest raamatus siis juttu tuleb? Raske on kõiki teemasid vaid paari lõiguga kokku võtta. Juttu tuleb, noh, praktiliselt kõigest. Raamat on dialoog pakki kohale viiva noormehe ning maailma kõige targema inimese vahel. 144 lehekülje peal arutatakse kõiki maailma asju alates teadusest ja religioonist kuni inimsuheteni.
Raamatu juures on kõige parem see, et raamat on ka tasuta alla laaditav! Teha saab seda siit lehelt. Sikutasin ja lugesin ise eile ning pean tõdema, et tegu on üle ootuste hea raamatuga.
Kes soovib kõvade kaantega versiooni omale koju osta, siis see on olemas meie raamatupoes. Samuti on meil olemas järg nimega The Religion War.
Scott Adams on hoiatanud, et kuigi raamat ei sisalda ei seksi ega vägivalda ei soovita ta seda alla 14-aastastele ega ka neile, kes ei soovi, et üks raamat nende mõtlemist muutma hakkab.
Kindlasti ühinen Adamsi soovitusega: jagage raamatut oma tarkade sõpradega ning arutage seda hea joogi kõrval. Äsja saabunud nädalavahetus on selleks suurepärane aeg.
Alustaks kõigepealt disclaimeriga, et mina olen skeptiline igasuguste dieetide suhtes, mis lubavad süüa ükskõik mida ja ükskõik kui palju. Praktika näitab, et sääraseid dieete on reklaamitud küll kõvasti, kuid reaalselt ei paista nad töötavat. Kõige “lihtsam” võimalus on muidugi vähem süüa ja rohkem liikuda, kuid arvestades paljude tänapäeva inimeste päevaplaane võib see suhteliselt raske olla. Päev otsa kontoris ära istunud ei viitsi mina küll pärast suurt midagi teha. Samas süüa tahaks. Ja kaalujälgijatele omaselt punkte/kaloreid arvestada võib natuke koormav olla.
Selle asemel, et kontrollida kui palju süüa võib ju kontrollida mida süüa. Atkinsi dieet töötab just nõndaviisi. Sööd väga ühekülgset toitu ja keha hakkab vanu rasvu põletama. Atkinsi dieeti on tabanud aga kriitika. Mõned väidavad, et tegu on lausa tervisele kahjuliku dieediga.
California ülikooli psühholoogia eriala professor Seth Roberts eksperimenteeris iseenda peal pikalt-laialt otsides põhjust meie söögiisule. Eksperimentide tulemuseks tekkis tal teooria, mis kõlaks umbes nõnda:
Meie ainevahetus arenes välja juba kiviajal. Tol ajajärgul oli periooditi rohkem toitu. Mõnikord pidi pikalt nälgima, mõnikord oli toitu liiga palju. Inimese keha kohanes selle teadmisega nõndaviisi, et hakkas rohkem toitu nõudma sel ajal kui seda rohkem oli, et saaks tagavarasid mustadeks päevadeks. Kui toitu oli vähem, siis nõudis ka keha vähem.
Tänapäeval on arenenud riikides toitu pidevalt liiga palju, samas pole meie keha sellega veel harjunud ja nõuab järjest enam ja enam, et “mustadeks päevadeks” varusid koguda.
Seth Roberts’i sõnul tuleb meie pidev toiduvajadus sellest, et keha seostab kaloreid maitsega. Keha vajab kaloreid ning meil on tekkinud psühholoogiline seos maitse ning kalorite vahel. Roberts’i sõnul tuleb see seos lõhkuda, et keha ei nõuaks enam niivõrd palju toitu vaid oleks rahul ka väiksema kaaluga.
Selle maitse ning kalorite seose lõhkumiseks pakub Seth Roberts välja järgmised kolm põhimõtet:
Teist lähenemist proovis Roberts reisil Prantsusmaale, kus ta tarbis jooki ja toitu, mida ta varem polnud saanud ning kaotas seejärel veidi oma kaalus. Kolmandaga juhtus sama lugu, kui ta sõi toitu, mis imendus kehasse alles seedesüsteemi lõpuosas.
Roberts proovis kõige esimest lähenemist süües kõigepealt töötlemata toitu. Kõike magedat ja toorest ja maitsetut. See aitas samuti kaasa kaalu langetamisele. Maitseta asjade tarbimisel jõi ta vahepeal ka 3-5 liitrit vett ning kaal samuti langes, kuid tema jaoks mitte piisavalt.
Lõpuks leidis ta parima lahenduse. Iga päev tuleb manustada rohkelt maitsetuid kaloreid. Seda võib teha ühel kahest meetodist:
Nõnda saab keha kalorid kiirelt kätte, kuid ei seosta neid enam maitsega. Tulemuseks on pideva söögivajaduse kadumine. Ja see ongi Shangri-La dieedi põhimõte.
Pikemalt kirjutab professor Seth Robertson oma dieedist ning sellest kuidas seda dieeti igale inimesele eraldi kohendada oma raamatus The Shangri-La Diet: The No Hunger Eat Anything Weight-loss Plan, mis on loomulikult saadaval meie raamatupoest.
Kui kaal on mureks, kaloreid ei viitsi lugeda, Atkinsi ühekülgsus ei sobi, tohutul hulgal vett iga päev ei taha juua ning pidev puuviljade järamine ka eriti ei kõlba, siis miks mitte proovida?
Lisalugemist: Aaron Swartz’i kogemused Shangri-La dieediga, Kathy Sierra kogemused O’Reilly ajuhäkkimise blogilt, CalorieLab’i Stephen R. Marsh’i raamatuarvustus.
Kuuldavasti soovitavad seda dieeti ka raamatu Freakonomics autorid.
Meilgi tuntud telesarja Nip/Tuck‘i üks stsenariste Jennifer Salt on nõustunud adapteerima bestsellerit nimega Angus suurele ekraanile.
Filmi aluseks olev raamat on ühe koera autobiograafia. Hollywood Reporter’i sõnul uurib film ühte aastat noore abielupaari elust nähtuna läbi nende uue koera silmade. Jennifer Salt’i sõnul on projekti teemaks noorpaari rasked ajad ning kuidas nende koera kartmatus pärast ränka võitlust koiotiga inspireerib neid ning parandab nende suhte.
Kes ei suuda filmini oodata, siis Angus on raamatuformaadis täiesti olemas meie raamatupoes.
Allikas: Conversations With Famous Writers.
Värsked kommentaarid